2. Mis on statistika ? 2.1 Statistiline mõtteviis.
Statistiline mõtteviis on meile kõigile igapäevasest elust tuttav ja omane.
Võtame ühe lihtsa näite: ma ütlen teile, et ma lähen täna teatrisse kahe kolleegiga, kusjuures üks neist on 190 cm pikk ja teine 165 cm pikk.
Millise järelduse te võite kummagi kolleegi soo kohta kõige kindlamini teha, kui teil rohkem mingit informatsiooni ei ole?
Ma arvan, et te võisite päris veendunult väita, et üks mu kolleegidest, 190 cm pikkune, on mees ja teine, 165 cm pikkune, on naine. Loomulikult võisite te eksida, kuid teil on igapäevasest elust kogemus, et 190 cm pikkuseid naisi on küllalt vähe. Muidugi ei ole te näinud kõiki mehi või kõiki naisi ning te olete märganud, et paljud naised on paljudest meestest pikemad; kuid ometi võite te nähtud meeste ja naiste põhjal küllalt julgelt teha üldistuse ja väita, et üldiselt on mehed pikemad kui naised. Niisiis, enama informatsiooni puudumisel, tundub teile väga tõenäoline, et pikk täiskasvanu on mees j a lühike on naine.
Selliseid lihtsaid näiteid statistilise mõtteviisi käsutamisest võib tuua veel mitmeid. Iga kord, kui te käsutate fraase nagu: "Ma käin kinos keskmiselt kaks korda kuus" või "Sügisel on oodata palju vihma" või "Mida varem sa kordama hakkad, seda paremini sul eksamil läheb", teete te statistilise avalduse, kuigi te ei ole sooritanud ühtegi arvutust. Esimeses näites on tehtud kokkuvõte varasematest kogemustest. Teises ja kolmandas näites on aga varasemaid kogemusi üldistatud ning tehtud ennustus üksiku aasta või siis õpilase kohta.
Tihtipeale on meil aga vaja kirjeldada mingeid nähtusi või nähtuste vahelisi seoseid palju täpsemini, kui me seda teeme igapäevases vestluses.
Oma tähelepanekute põhjal kujunenud oletuste (statistilises sõnastuses HÜPOTEESIDE) kinnitamiseks peame me läbi viima uurimuse, mis sisaldab ANDMETE kogumist antud nähtuse kohta, kogutud andmete töötlemist ning põhjendatud järelduste tegemist.
Statistilise maailmavaate keskseks mõisteks on TÕENÄOSUS, s.t. statistika ei anna meile kunagi 100% kindlust, eriti kui tegeldakse üksiku inimese või sündmusega, vaid lubab määrata, kui suur on võimalus selle sündmuse toimumiseks.
Statistiline mõtteviis on mõistmine, et meie vaatlused (mõõtmised) ei saa kunagi olla täiesti täpsed ning, et meie oletus (hüpotees) võib kehtida näiteks 95-1 (või 99-1) juhul 100-st, kuid mitte kunagi 100-1 juhul 100-st.
Näiteks laps, kelle pikkuseks me oleme mõõtnud 162 cm, ei ole täpselt nii pikk - tema pikkus võib olla kuskil 161,75 cm ja 162,25 cm vahel, kuid mitte täpselt 162 cm. Ning kui me käsutame olemasolevaid vaatlusandmeid järelduste tegemiseks teiste (mitte mõõdetud) objektide kohta, siis on meil võimalus eksida veel palju suurem. Näiteks juhul, kui me tahame ennustada ühes klassis käivate laste mõõtmisel saadud keskmise pikkuse põhjal teises klassis käivate laste keskmist pikkust.
Seepärast ei saa me olla täiesti täpsed, kuid statistika võimaldab meil määrata oma vigade ulatuse.
Seega me võime peaaegu täpselt väita, et lapse pikkus on vahemikus 162 ± 0,25 cm; ning me võime arvutada, et 99-1 juhul 100-st on laste keskmine pikkus teises klassis näiteks vahemikus 162 ± 3 cm.